Sõjajärgse filmiga tõmmati klassikalisele Hollywoodile kriips peale. 1948. aastal lõpetati vertikaalne integratsioon ülemkohtu otsuse näol. Tekib stuudiost vabastatud indie, mis suhtleb vaatajaga. Kinol on suurem iseseisvus, kuid sellest tulenevalt ka suuremad rahad, sest mitmekesisem ja odavama eelarvega indie toob seda enam juurde ka vaatajanumbreid. 1940.–1950. aastate tehniliste muudatuste tõttu hakkab filmitööstus otsima võimalusi, kuidas kineskoopteleviisoritega konkurentsis püsida. Ühiskondlikud muutused, mis said alguse majanduskriisist ja mis kiirenesid II maailmasõja käigus, laienesid noorema põlvkonna subkultuuride tekkimisele. Perekondlik kinokülastamise mudel ei töödanud. Arendati välja ratingu-süsteem, mis suunas kindlat filmi kindlale vaatajasgrupile.
1950. aastate keskmeks langesid Hollywoodi filmi vaatajanumbrid poole võrra. Stuudiosüsteemi lõppemisel tehti ka vähem filme. Uue majanduskursi hüvanguks otsustati lõpetada vertikaalne integratsioon, mis samas ei tähendanud selle lõppemist. Konservatiivsele Hays’i koodeksile omane filmitsensuur vastandus uuele vabastatud indie’le. Endine staarisüsteem lõpeb, kuid populaarsust koguvad meetodinäitlejad.
Alates 1930. aastast kasutusel olnud programmidega telekas osutus populaarseks ning 1954. aastaks omas ligi 50% Ameerika elanikkonnast kodus telekat. 1950. aastatel hakkab Hollywood müüma vanu filme telekanalitele. Kui vanemad inimesed otsisid nüüd meelelahutust televiisorist, siis noored veel viitsisid kinno minna. Äärelinnastumisest ja transpordiküsimustest said alguse drive-in kinod, mis olid suunatud eeskätt nooremale põlvkonnale.
Kuid selleks et vaatajanumbreid senisest suurendada ning populaarsust kogunud kineskoopteleviisoritega võistelda, näidati 3D ja laiekraanfilme. Mitmekesisem film oli eelduseks mitmekesisemale vaatajaskonnale. Vaatajaskonda hakati differentseerima vanuseliselt 1960. aastatest. Kogupere kinoprogrammi stiilis „Vihakobarad” ja „Lumivalguke ja seitse pöialpoissi” ei saanud enam näidata ning arendati välja ratingu süsteem.
Noored olid peamine vaatajaskond ning filmis hakati teadvustama noorsookultuuri olemust. Seda võib kirjeldada kui mängulise, puhkava, protesteerivana. Noorte subkultuuride tekkimisega leidsid alust uued sotsiaalsed probleemid, mida kajastati noortele suunatud filmides. Tolleaegne indie sai väljundiks 1960. aastate noorsoole omase sõjavastasusele, loodussäästlikkusele, armastusekultusele, lihtsameelsusele. Indiet enam ei tõrjutud, vaid soositi, sest mitmekesisem ja odavama eelarvega film tõi lisakasumit. Kõik on hästi siis, kui suure eelarvega filmid ei jää kahjumisse ning odavad filmid ka mingit raha sisse toovad.
Nicholas Ray 1955. aasta film „Põhjuseta mässaja” on hea näide tüüpilisest sotsiaalsest noorsoofilmist. Peategelastest tütarlaps ja noormees tahavad olla iseseisevad oma vanematest, samas otsivad nende lähedust. Noormees kahtleb oma isa autoriteedis, tütarlapsel on tunnustusejanu. Peategelased moodustavad omavahel naiivse perekonnamudeli, mille keskel on orvust poisike. Segipaisatud noorsooprobleemid leiavad mitu inimohvrit, kuid ega see ei välista õnnelikku lõppu. Peategelastest noored on teineteist leidnud ja ka isa tõestas oma autoriteetsust nagu kord ja kohus. Ühesõnaga midagi kõigi jaoks.
1969. aasta Coppper & Fonda film „Easyrider” on samuti noorsooproblemaatikale orienteeritud film, kuid ei ole moraliseeriva mõjuga, vaid seestpoolt vaadatuna mängitud. Kõige eredamalt on mul meeles stseen, kui noored hipid istusid vaikides ringis ja kaamera libises aeglaselt üle kõigi ilmete. See andis võimaluse vaatajana olla nende seas ja osa saada mõtteist, miks need tegelaskujud olid oma olemuselt sellised, nagu nad olid.
Noorsootemaatikat puudutas ka 1967. aasta Nicholsi film „Elluastuja”, mis puudutas mitmest küljest seksuaalsuse ja tulevikule orienteeritud otsustamise problemaatikat. Filmi mängulisust ja voolavust oli algul põnev vaadata, kuid mingist hetkest vajus see lihtsalt ära. Sellegipoolest on meeldejääv filmi viimane stseen, kui pruut ja peategelane sõidavad vaikides koos bussi tagaistmel. Jääb vaid edasi mõelda, mis edasi?.
1957. aasta filmi „12 vihast meest” võib samuti puudutada noorsootemaatika osas, kuid siiski on see kohtudraama. Pärast Henry Fonda tegelaskujude vaatlemist saab hea ülevaate sellest, mida tähendab meetodinäitlemine. Selle filmi temaatika oma olemuselt on kindlasti südamelähedane Ameeriklastele, kuid mina väärtustan rohkem kadreeringut, mis kohati oli vägagi meeldiv, kui see puudutas lähivõtteid.
Coppola "Tänapäeva apokalüpsis"
1979. aasta Coppola linateos „Tänapäeva apokalüpsis” oli minu arust kõige märkimisväärsem nendest vaadatud filmidest. Tema pikkus ja tegevustik andsid väga hea ettekujutuse kaootilisest absurdsusest, mis aset oli leidnud. Võib isegi öelda, et midagi ei olnud ülemäära palju ning kõik sai ka öeldud. Selliste filmide kohta ei oska ega julge tihti pikalt rääkida, ilma et oleks seda veel vähemalt korra uuesti näinud. Ning kindlasti on see veel kord vaatamist väärt film.
No comments:
Post a Comment