Uue laine mõjutus - Kadri Nikopensius 2011

Uue filmikunsti põlvkonna tulek (prantslastest filmikriitikud ja noored huvilised) tähistas 1950. aastatel murrangulist ajajärku prantsuse ja kogu maailma filmikunsti ajaloos. Manduvast kinost mõjutatuna kirjutasid noored filmikriitikat, kaasaegse ja senise prantsuse filmi suhtes oldi pessimistlikud. Nii mõnedki hakkasid filmitegemisega ise tegelema. Muutus ka filmitegemise mudel – filmi oli võimalik studeerida selle asemel, et seda kellegi võtteplatsil õppida. Ühelt poolt oli varem võimalik omandada meistri juures tema stiil, tööharjumused, tehnilised oskused. Loogiliselt võttes toimunuks noore inimese puhul totaalne vastandumine meistrile, kuid ega neil ei olnudki õieti kellelegi vastanduda. Nende teadmiste pagas põhines vaid koosveedetud õhtutele filmikunsti üle arutledes ja vaadatud filmidele mõeldes. Kummardati Itaalia neorealismi ja Ameerika noir-filmi ning nende mõjutuste tulemusena hakatigi viljelema mäslevat uut prantsuse lainet.

Pärast okupatsiooni oli Prantsusmaal suhtumine ameerika filmi positiivne. Pärast okupatsiooni tuli paari aasta jooksul tagantjärgi kinolinale rekordarv ameerika filme. Hollywoodi filmi tulval oli prantsuse uue laine juures märgiline tähendus – b-kategooria ameerikalik žanrifilm oli väga omane sellele, millest lõpuks sai prantsuse uue laine film.

Seega noir-filmile iseäralikult seikluslik ning neorealistlikult sotsiaalse sõnumiga film oli sündinud. Neorealistlikke võtteid kasutades omandas laine väga omanäolise jutustuse laadi. Tegevused on üles võetud tänavatel käsikaameraga ning kasutati otseheli. Müra vältimiseks kasutati küll sünkroonheli, näiteks Godardi puhul. Tihtilugu on näitlejad suvalised ja tegelased täiesti tavalised inimesed, selleks et imiteerida ekraanil tegelikkust.

Peale tegelikkuse jäljendamise on prantsuse uue laine puhul märgata uut filmikeelt. Kasutatakse jutustajat, näiteks Resnais’i, Truffaut’i või Godard’i filmide puhul. Teadvustatakse, et tegemist on filmiga või juhatatakse sisse tegevus või tegelased. Montaaž võib olla hüppeline, nimetatud jump-cutiks. Samas on rõhku pandud pikkadele võtetele ja kunstilisele tasemele.

Peale narratiivi esitlemise montaaži või pealelugemiste abil kasutatakse prantsuse uue laine filmides üllatavalt palju tsiteerimist või millelegi viitamist. Tegelaskujud loevad ette luuletusi ja raamatuid või karjuvad emotsioonihoos teistele tsitaate.

Peategelased on tihti ameerika noir-filmidele omased. Naistegelased on salakavalad ja väga iseseisvad, iseteadlikud. Peaaegu alati muutuvad nad iseendale või teistele saatuslikeks. Samuti on nõnda meestegelastega, kes võivad, aga ei pruugi olla sulid ja petised.

Kõige sarnasem ameerika filmi näide, mis mulle meenub ja mis sarnaneb prantsuse uue laine filmile, on Orson Welles’i „Kurjuse puudutus”. Veidi on prantsuse uue laine film omane ka gängsterifilmile. Siinkohal tuleb meelde näiteks „Scarface”, sest meenub filmi lõpplahendus, mil autoriteetsest gängsterist peategelast tulistatakse mitu korda rindu.

Just nimelt ka prantsuse uut lainet seob kriminaalsus ja revolvrid. Mulle meenub kohe Godard’i „Alphaville”, „Viimse hingetõmbeni” ja „Üks elu elada”. Tihtilugu on nii, et lugu peab lõppema traagililselt. Ning üheks osapooleks – saatanaks või kannatajaks – peab olema naine.

Godard’i filmis „Üks elu elada” mängis sotsiaalset rolli elegantne daam Nana, kes majanduslikel oludel oli sunnitud töötama prostituudina. Kannatanuks olemisest hoolimata oli ta ise süüdi selles, et sidus end kriminaalse kupeldajaga. Uuele lainele omaselt oli filmis palju viitamist. Peategelase saatuse kohta andis märgi filmilõik Dreyeri „Jean’d’Arci kannatused”. Samuti loeti filmi jooksul ette ridu Poe loomingust ning tänaval näidati kinomaja plakatit Truffaut’i filmist „Jules ja Jim”.

Godard’i „Viimse hingetõmbeni” oli samamoodi jutustus noorest saatuslikust naisest. Miskipärast meenutas see film mulle Marcel Carné „Udust kaldatänavat”, sest mõlemal juhul oli tegemist pahelistega, autoriteetse kriminaaliga (või desertööriga – sama asi) ja naise veenmisega, selleks et kuhugi koos ära sõita.

Traagilise näite võib veel tuua Godard’i „Le Mepris” või Truffaut’i „Jules ja Jim” põhjal. Saksa uue laine näitel on ideaalseks žanriesindajaks Fassbinderi „Maria Brauni abielu”. Pealejutustuse võttestikku on kasutanud nii Godard kui Truffaut. Filmis „Le Mepris” juhatati film sisse algustiitrite asemel ning Truffauti linateoses „Jules ja Jim” kasutati jutustajat tegevustiku kirjeldamise ja kiirendamise eesmärgil. Kogu tegevustik selle filmi jooksul kestis ligi 25 aastat. Ning ka ihaldatud naine (tõeline naine – tõeliselt hull naine), kellega kaks parimat sõpra nooruses tutvusid, osutus saatuslikuks. Mängu tulid ka relvad.

Tõeliselt hullu naist, isegi veel hullemat kui Jules’i ja Jimi naine, mängis Maria Brauni osatäitja Fassbinderi linateosest „Maria Brauni abielu”, kes osutus endale saatuslikuks, tahtes süüdata oma sigaretti gaasipliidiga, aga unustades seejuures gaasi lahti. Seepärast ei soovitagi kellelgi gaasipliidiga sigarit süüdata.

Saksa uue laine mõiste on inspireeritud prantsuse samanimelisest filmist. Selle tekkemehhanismid on sarnased – uuem põlvkond janunes muudatuste järele. Nagu Itaalia neorealismiski tekkisid käärid selle vahel, mis toimub kinolinal ning mis tegelikkuses. Uuel lainel oli põhjust hoogu võtta, sest saksa filmis oli olnud siiani 20. aastate saksa ekspressionism ja selle kunstiline üleküllus, sõja-aegne propagandafilm, suurejoonelised kostüümimuusikalid ja sõja-järgne propagandistlik film.

1950. aastatel levis filmiisade eiramise manifest noorte fimitegijate hulgas. 1959. aastal esilinastus film „Sild” teise maailmasõja viimastest päevadest, sillapositsiooni kaitsmisest ning mis oli oma olemuselt sõjavastane film. Noor režissöör ei olnud ise 3. Reichi ajast ning juba see sümboliseeris uue põlvkonna võidukäiku 1960. aastatel. Uue saksa laineni jõutigi mõni aasta hiljem.

Kuid ega uus laine ei ole kadunud, vaid kuni on veel režissööre, seal on ka vanu mõjutusi.

Hiljuti nägin Resnaisi filmi „Les Herbes Folles” (2010), mis oli suuresti prantsuse uue lainele omane. Selle pealejutustus, peategelase ja filmi sissejuhatamine, saatuslik naine ja kriminaalne meesterahvas moodustasid väga paeluva süžeekäigu.

Film alustati sisse küsimusega, mis oleks juhtunud siis, kui meestegelane ei oleks naistegelasest midagi teada saanud. Need kaks inimest samal ajal tahtsid ja ei tahtnud teineteisega kohtuda, see tähendab, et nad ise ka ei teadnud, mida nad tahavad. Tihti ei tea me isegi, mida me tahame ja miks me teeme seda, mida me teeme. Ning palju küsimusi jääb veel siiski õhku rippuma, näiteks küsimus, mis täpselt põhjustas lennuõnnetuse filmi lõpus? Kas inimese saatus saab oleneda kellegi püksilukust või mitte?

Saksa režissööridest on väga silmapaistev olnud Wener Herzog, kes tegi tihedalt koostööd näitleja Klaus Kinskiga. Kinski esines filmides „Nosferatu” (1979), „Jumala viha” (1972) ja „Woyzeck” (1979). Tihti mängis Kinski pahelist ja hullumeelset tegelaskuju, mis sarnanes väga tema endaga. Herzogi hilisemas loomingus kasutab ta hullumeelsena näitlejat Michael Shannonit (filmis „My Son, My Son, What Have Ye Done”, „üllatusfilm” Cannes’i festivalil 2009).

Peale selle, et Herzog proovis kätt Hollywoodis filmiga „Rescue Dawn” (2007), siis väntas ta 2009. aastal filmi „Bad Lieutenant: Port of Call New Orleans”, mis ei olnud sugugi halb. Mulle meeldis väga romantiline stseen tänavat vaatlevatest politseinikest ja roomajatest.

Selles filmis on samuti uuele lainele omaseid jooni: haarav jutustus, autoriteetne kriminaalne peategelane ning (iseteadlik?) prostituudist naine. Traagilises lõpus ei ole ma enam kindel. Mõrv ja traagika on kõndinud Herzogi loomingus käsikäes, kuid selle näite puhul mitte (eriti).