Alguses polegi väga
aru saada, mis film see selline on. Tundub olevat tõsine, väga elutruu, kuid
uskumatult debiilne. Tegelaskujud on emigreerunud moslemid Londoni lähedalt.
Võiks nagu naerda, aga ei tohi. Keegi laseb varese pommiga õhku, teised õhivad
aastavahetusel mikrolaineahju. Kui sellise ülimalt musta huumoriga ei ole kokku
puutunud, ei oskagi midagi arvata. Isegi ei julgeks arvata, sest kes teab –
kõik ei saa naljast ühtemoodi aru ning enne kui arugi saame, on meile pomm alla
sokutatud. Aga ikka naerame. Kas mitte naermine ei pikenda eluiga?
Neljast liikmest
koosnev punt tegutseb koos eesmärgil midagi suurt õhku lasta. Üks neist on
inglane, kes neelab telefoni sim-kaarte. Teine on moslemist abikaasa ja isa,
kes tundub pundist kõige normaalsem ebanormaalne. Kolmas on moslemist lollike,
kelle isa sööb ööliblikaid ja kes ise kannab peas pappkasti. Neljas on lihtsalt
mingisugune vaimse puudega.
Samal ajal kui kaks
neist sõidavad Pakistani treeninglaagrisse, osaleb al-quaida-meelne inglane
avalikul sotsiaalsel debatil, olles eelnevalt meedia tähelepanu pälvinud
tornikujulise koogi viimisega sünagoogi 11. septembril.
Kaks noort lõvi
naasevadki Pakistanist, olles kogemata lasknud õhku oma enda mehed. Kõigest
hoolimata otsustavad nad minna kambakesi Londoni maratonile, kostümeerida end
maskottideks ning lasta end õhku apteegis, kebabi putkas või lihtsalt
inimtühjal tänaval, kogemata. Siinkohal ma ei hakkaks parem kõnelema filmi
sotsiaalsetest või poliitilistest sõnumitest, sest neid pole. Sellegipoolest on
film hea musta huumori näide, mida võib ilma suure kärata piiluda kodus teki
all. Siis ei pea muretsema, et keegi sind orbiidile lennutaks. Naergem terviseks.
No comments:
Post a Comment