Film Noir - Kadri Nikopensius 2010

Film-Noir on jätk gangsterifilmile 1940. aastatel. See ei ole tüüpiline hollywood’ilik film, vaid annab edasi olustikku märkide ja kujunditena. Film-Noir kategooriasse kuuluvaid filme vaadates näivad nad nii erinevad, et see seab kahtluse alla, kas Film-Noir kui filmižanr peaks üldse olemas olema. Sellegipoolest võib ühte kohta liigitada neid linateoseid, mis on tehtud mõttega, et pole oluline, mida kujutatakse, vaid kuidas seda tehakse. Sellest võib järeldada seda, et Film-Noir’le on oma olemuselt eeskujuks olnud Saksa ekspressionism.

Paljud saksa filmitegijad lahkusid kodumaalt USA-sse, et seal läbi lüüa – see ka neil õnnestus. Film-Noir krimi- ja gangsterifilmi alažanrina on osake 1930. aastate poeetilisest realismist. Õhustik on pessimistlik ning võtted võetakse üles tugevas valguses-varjus ja hämaruses. Tihti vändati seesuguseid teoseid 1940. aastatel tsüklitena, mis näitasid vaatajale ka naise rolli muutust ühiskonnas. Iseloomulikuks tunnuseks filmile oli mina-vormis jutustus.

Raudse eesriidega Saksamaal ei kutsutudki sellist filmi noir’ks. II maailmasõja järgne Külma sõja ajastu kalkus jõudis tänu sellele žanrile vaatajateni illusioonideta. Gangsterid ja kantpead mõjuvad ekraanil positiivselt ja autoriteetselt. Ei ole vahet, kes on tegevustiku kangelane, reaalsust ei tehta ilusamaks. Tuntuimateks filmitegijateks olid Lang, Preminger, Huston, Hawks ja Welles. Tuntuimad filminäited on „Kodanik Cane” (1941), „Topelthüvitis” (1944), „Džässis ainult tüdrukud” (1959), „Sügav uni” (1946) ja „Kurjuse puudutus” (1958).

Orson Welles režissööri ja kandva rolli osatäitjana filmis "Kurjuse puudutus"

 „Kurjuse puudutus”, mis esilinastus 1958. aastal, pani Film-Noir’le punkti. Režissöör Orson Welles’i kolme-pooleminutiline avavõte oli oma ajastu kohta põnev leiutis. Film „Kurjuse puudutus” on ja arvatavasti jääb üheks minu lemmikfilmiks oma müstilise olustiku ja kaasakiskuva loo poolest. Filmi tegevus toimub USA-Mehhiko piirilinnas, mis on kurikuulus oma korrumpeerumud politseinike, tapmiste ja narkoäri poolest. Uurija Vargas hakkab uurima mitut kahtlast mõrva. Tegevustikku lisatakse põnevust, kui allmaailmaga seotakse uurija naine Susie.

Film meeldis mulle ka sellepärast, et linateose temaatika on väga aktuaalne ka praegu USA-Mehhiko piirilinnas. Sealne probleem kestab praeguseni.

Hollywoodi tähtsus on minu silmis märgatavalt langenud. Mida rohkem vaatan Euroopa filme ning klassikalisi teoseid eelmisest sajandist, seda enam väärtustan filmi sügavamõttelisust ja originaalsust.

Praegu näidatakse suuremates Eesti kinodes vaid Ameerika filme, mis tehniliselt võivad olla hiilgavad, kuid mille kontekst ei ole originaalne. Film ei pea olema moraliseeriv, reaalsuse imiteerimine ja karakterid on tihti ilustatud (ka seega näotud). Mina otsin filmidest küll meelelahutust, kuid sellist, mis pakub midagi mõistusele. Minu arvates täidab Hollywood tootmise prinsiipi. Inimestele meeldib, mida nad näevad ja nad on sellega rahul.

Viimati käisin kinos vaatamas filmi „Sherlock Holmes” (2009), mis on tehtud söör Arthur Conan Doyle’i samanimelistel krimiromaanidel. Tehniliselt oli film hästi filmitud ja võttekohad olid veenvad, kuid tegevustik ja karakterid olid väga ebausutavad. Peategelasi ilustati: nad tehti ilusateks, tugevateks, vaprateks. Tegelased eksisteerisid kahes leeris must-valgelt ja filmi läbis pidev kaklus, kus vaataja silmis jäi võitjaks heas rollis olev peategelane.

Rääkides eelmise sajandi filmidest, siis žanrifilmil Hollywoodis oli oma kindel roll. Euroopast välja rännanud filmitegijad olid eeskujuks sealsetele tegijatele. Euroopa film ja olukord II maailmasõja ajal avaldas otsest mõju Hollywoodi filmile.

USA panustas sel ajal (ning praegugi) filmitööstustele kõige enam – Hollywoodi filme müüdi välja palju enam kui üheski teises riigis.