1910.–1920. aastatel ühinesid väikesed stuudiod, mis olid Hollywoodi tekkimise eelduseks. Perioodi 1940. aastateni võib nimetada klassikaliseks perioodiks, mille kõige suursugusem näide on 1939. aasta „Tuulest viidud”. 1920.–1930. aastatel valitses Hollywoodis kuldaeg, mida iseloomustas USA filmitööstuse meeletu produktsioon ja eksport. Seda kujundas omakorda vertikaalne integratsioon, Hollywoodi staaride süsteem ja helifilmile üleminek. Klassikaline ajastu jätkus majanduskriisiga ja forsseeriva sõjaaegse filmiga ning lõpes 1948. aasta paiku, mil lõpetatakse ka vertikaalne integratsioon ja alustatakse uute muudatustega.
Hollywoodi kuldajal oli film kultuuritarbimises esikohal. Kinoskäik oli perekondlik harjumus. Kinofilmist leidis iga üks enda jaoks midagi. Hüppame näiteks kohe klassikalise ajastu lõppu välja. Wyleri 1946. aasta linastuses „Meie elu parimad aastad” võib vaataja samastada end kas äsja sõjast naasnud noore õnneotsinguil kukega, eetiliste kõhkluste ees seisva keskealise pereisaga, õnnelikku armastust ihkava noore tütarlapsega või sõjaveteranist noormehega, kes püüab toime tulla oma füüsilisest puudest tingitud kompleksidega. Film käsitleb mitme tegelaskuju hakkamasaamist II maailmasõja järgses Ameerika ühiskonnas. Sest mis meelitab publikut enam kinosaali, kui kohe pärast sõja lõppu valminud temaatiline linateos elu keerdkäikudest ning staaridest, kellega võiks ennast samastada.
Ameerikalik filmitööstus teab paremini, mida inimene soovib näha kui inimene ise. Stuudio ideekavandist sünnib film, mida suurte rahade toetusel potentsiaalsele vaatajaskonnale propageeritakse. Sisseharjutatud perekonnakino mudel võimaldas sellise ekraniseeringu näitamist ja edukust. Stuudio ideedest eraldiseisvaid linateoseid ei näidatud. Vertikaalsest integratsioonist ei jäänud ilma ka muu maailm. Kaheksa Hollywoodi stuudiot (viis suuremat ja kolm väiksemat) moodustasid kuldajal 90% maailma filmitoodangust. 1927. aasta tähistab helifilmile üleminekut, mis võimaldas toodangut välismaal turustada veel enam. Järk-järgult seadistati ümber tähtsamad tummkinod ja varustati uusima helitehnikaga. Isegi kui kinode ümberseadistamine oli kulunõudev, oli võimalik loobuda tummfilmiga kaasnevatest kulutustest, näiteks orkestrist. Sellegipoolest leidus ka helindamata segakinosid, kus näidati tumma helifilmi muusika saatel.
Ega muu maailm taha tõesti kogu õnnest ilma jääda, ja ega ei jäägi, sest hollywoodikatele hakati võõrkeeles peale lugema või tehti isegi sama film võõrkeelsete näitlejatega. Majanduslik olu võimaldas seda. Veel enam, kui tulu sellest produktsioonist mitmeid kordi suurenes.
Helifilmi otsingud andsid veel eraldi ideematerjali filmiproduktsiooniks eneseks. 1952. aastal linastunud kinoteos „Singing in the Rain” näitas vaatajale, missugused komplikatsioonid esinesid helifilmi tegemisel 1927. aastal. Ebasobivad kandidaadid sõelutakse välja, asemele jäävad glamuursed ja häälekad. Süžeelise paralleeli võiks tõmmata samuti klassikalisest perioodist välja jääva 1950. aasta väljalaskega „Päikeseloojangu puiestee”, kus üksinduseahastuses endine tummfilmistaar unistab filmimaailma naasmisest. Tõepoolest, reaalselt ei õnnestunud paljudel endistel staaridel konkurentsis püsida. Küll aga tegi seda malbe Ameerika naise rolli kujutanud Greta Garbo, kes esines filmis „Kuninganna Christina” (1933). Kuninganna Christina oli esitletud iseseisva võimulolijana mehelikus rollis. Kui tema meel ihkas vastassugupoolt, oli ta valmis ohverdama oma võimu ja maine naiselike väärtuste/vääratuste nimel. Kumb on õigem – kas sotsiaalsuse peegeldus filmis või filmi peegeldus sotsiaalsuses? Ohverdama nagu ameerika naisele kohane? Staarid ju tegelevadki eneseohverdusega oma isiklikku eraelu või ruumi mõjutada ja paljastada lastes. Kõik ongi üks suur paljastus. Tehes kellestki staar, kellest keegi midagi kuulnudki ei ole.
Hollywoodi rahamasin käias täie hooga kuni majanduskriisini 1930. aastal, kus vaatajanumbrid mõne aastaga vähenesid mitte-nii-drastiliselt. Stuudiod ei kannatanud palju. Mõeldi välja süsteem, mis pakkus kinopublikule ühel seansil näitamiseks kahte linastust – üht täispikka A-kategooria filmi ja üht madalama kulunumbriga B-kategooria filmi. Seda muidugi põhjusel, et inimesed veel õnnelikumad oleksid.
Sellegipoolest mõjutas majanduskriis klassikalist Hollywoodi, sest ühiskond oli muutumas. Sotsiaalpoliitilisi muudatusi, sotsiaalsete probleemidega võitlust käsitles sügavamalt ja teravmeelsemalt Fordi 1940. aasta käsitlus „Vihakobarad”. Romaanil põhinev Tom Joadi vaim kannab endas ehk siiani kannatava proletariaadi ikooni. Fordi „Vihakobaraid” meenutades tuleb miskipärast meelde autorifilmi meistri Visconti linateos „Rocco ja tema vennad”. Käsitlused on süžeeliselt erinevad, kuid orgaanika poolest sarnased. Sarnaselt Fordi käsitlusele võitles perekond püsimajäämise nimel. Operaatoriks on Toland ja minu arvates paeluvama kadreeringuga kui filmis „Kodanik Cane”. Lähivõtted meenutavad midagi saksa ekspressionismist, sünged sügav-teravad kaadrid on meeldivad.
Fordi "Vihakobarad"
Capra 1936. aasta linastus „Mr. Deeds sõidab linna” oma muinasjutulise peategelase ja vereimejatest nõustajate, advokaatide ja ajakirjanikega taandus oma sotsiaalpoliitilisel taustal pigem head ja kurja vastandavaks armastuslooks kui et sotsiaalkriitiliseks käsitluseks.
1939. aasta üliedukat ekraniseeringut „Tuulest viidud” pean mina pigem Griffithi „Rahvuse sünni” tagasitulekuks klassikalise Hollywoodi võtmes. Kannatav rahvas peab veel rohkem kannatama, siis ta saab olla edukas ja õnnelik. Selle linateose jooksul oli tihti tunda, et liigne detailsus oleks võinud olemata olla. Kodusõja-aegne õudus ja viletsus omandas glamuurse efekti. Kodumaa-armastuse ja maale tagasipöördumise mõte hullutas publikut 1974. aastani, sest seni oli olnud just see film vaatajanumbrite poolest esikohal.
Klassikaline Hollywood jäi püsima 1948. aastani, mil lõpetatakse vertikaalne integratsioon ja alustatakse juba nii tehnilisi, žanrilisi kui ka üleüldisi muudatusi filmis.
No comments:
Post a Comment