Filmiteoste olemust saab kirjeldada sellega, missuguseid emotsioone see vaatajale edasi annab. Põhjuseid, miks filme vaatame, võib olla mitmeid. Kuid kui tihti mõtleme selle üle, mida filmiga või filmis millegi iseloomulikuga taheti edasi anda? Kui palju paneme tähele dialooge, pisidetaile ja olustikku, et sealt midagi tõlgendada? Ajastust tulenevad sündmused mõjuvad inimestele erisuguselt ning mõistame neid erinevalt. Sümbolid ja alltekstid on filmikunsti tuumaks. Läbi allteksti annavad edasi mõtteid näiteks kirjanikud, kunstnikud, filmitegijad millegi vastu protestides.
Pierre Dumarchaisi romaani põhjal tehtud prantuse režissööri Marcel Carné film „Le quai des brumes” (tõlk – „Udune kaldatänav”) andis vaatajale märku oma ajastu olukorrast just sellise protestivaimuga. Noor peategelane, olles lahkunud sõjaväst, hääletab sadamalinna, et jätta eelnev selja taha. Mees veoautoga, kes peategelase peale võttis, küsis, kas seal, kust noormees pärit on, ka säärane tihe udu maad katab kui siin. Noormees vastab, et sealne ilm on veelgi hullem. Sellisele vestlusele mõeldes võime tõlgendada udu kui kujundit, udu kui segadust, probleeme ja pimedust selle suhtes, mis toimub.
Marcel Carné "Udune kaldatänav"
Desertöör peatub ühes hurtsikus sadamalinna lähedal mere ääres ja kohtab seal oma ea kohta liiga palju kogenud tüdrukut, kellesse mees armub. Hulkuva koera ja tüdrukuga sadamas jalutades saab mees nii mõnegi ebameeldiva fruktiga tuttavaks. Kahe armastaja maailmad aga põimuvad: tüdruku probleemid saavad noormehe omadeks, mis purustavad mehe plaanid põgeneda laevaga teisele mandrile.
Poeetilise realismi ja ekspressionismi vaheline „Udune kaldatänav” on sotsiaalse olemusega film, millesse tehti muudatusi saksa ekraniseerimisõiguste tõttu. Filmi on kritiseeritud kui traagilise alatooniga pessimistliku teost, mis levitas inimeste seas negatiivsust, mis väidetavalt viis Prantsuse okupatsioonini. Minu arvates oli see tugev film, mis peegeldas muudki peale traagilisuse ja negativismi – teise inimese leidmist segases elukeerises.
Poeetiline filmiteos „Udune kaldatänav” on hea näide, kuidas võib vaatajale anda edasi olustikku ja sealt tulenevaid emotsioone ja kaasakiskuvust. Me ei pruugi leida ekraniseeringust kohe mitmemõttelisusi, kuid sündmuste käik paneb vaatajat sellele mõtlema. Mõtlema selle üle, kuidas sellega on, selles ajastus.
No comments:
Post a Comment