Down Terrace on
pingestatud psühhoanalüütiline film, mille huvitavad tegelaskujud viivad meid
nende peapeale pööratud väga isiklikku maailma. Tegelaste arengut märkame terve
filmi vältel kolmanda isiku rollist. Märkimisväärseks teeb selle see, et
kaamerapildis on vaataja üks neist. Lähivõtteid on palju, pingestatud
emotsionaalne hoiak ei lase meil vaatajana kitsast toast või koridorist
lahkuda. Kohati on nii satiiriline, et olukord on naljakas ning hämmastavalt
vägivaldne. Tuleb ehk nentidagi, et tavapärase inglise filmile nii omane, et
vaadeldav on prinsiip „kõik-peavad-surema”.
Keskmes on pere,
kelle hulgas me kui vaataja viibime. Seetõttu on võimalik kogeda iga
tegelaskuju personaalset ruumi ja hingemaailma. Tervikuna proovib see perekond
välja selgitada oma perekondliku illegaalse äri infolekitajat, nägemata või
mõistmata perekonnasiseseid pingeid.
Vaataja tunnetab
mingis filmietapis, et pöörasele olukorrale leiduks justkui lahendus ja
must-hallid tegelaskujud tunduvad sümpaatsetena. Siis aga võtab tegevustik
järsu kannapöörde ja meie tegelased teevad midagi täiesti ootamatut ja
järelemõtlematut. Tegevustik on segamini paisatud, olukord on keeruline. Kuidas
lahendada olukord kõigi osapoolte kasuks – nii palju kui osapooli veel alles
on? Võib-olla ei peaks sellele lähenema nii ratsionaalselt. Mõtleme, kuidas
lahendaks selle tavapärane inglise filmistsenarist – likvideerime probleemi
likvideerides inimese.
No comments:
Post a Comment