I am going to be so bloggy veryquickly.
Sherlock. See filmiseriaal on rida juhtumeid... tegelikult üks seriaali osa koosneb isegi ehk ligi kümnest eri juhtumist, mis vajavad lahendamist, sest kellelgi on igav. Igav ja igav!
Miks ei võiks inimesed lihtsalt mõelda?
Kuid miks teha väga head seriaali, kui materjali võib jaotada ühtlasemalt ühe filmi peale? Otseloomulikult peab vaatajale jääma huvi üht sama seriaali osa kui teost uuesti ja uuesti läbi vaadata, kuid... Kuidas on nii, et üks film sisaldab nii lämmatavalt palju informatsiooni: vaimukusi, ütlusi, vihjeid väga vähese aja jooksul? See töötab, aga samas ta ei ole nii meeldejääv või mõjuv kui filmikunsti teos, mis on meile meelde jäänud vaimukusega, mis vaatajat rabas keset kaht ja poolt tundi igavat tegevustikku. Kuid ehk tõesti - miks ei võiks inimesed lihtsalt mõelda? Miks mitte?
